Silt: Saabumine

Viis päeva, kuus rongi

Väljas – rongiakna taga – vuhisevad mööda kollased väljad, rohelised heinamaad ja pruunid põllud, puust kirikud, tuulikud, majad justkui täringud maastikule pillutatud. Rongis sees klopib kokk šnitslit, sellal kui mina pirukaid kahvli otsa suskan. Berliin-Varssavi ekspress sõidab tubli viis ja pool tundi. On esimene päev.

Ma ei taha kuhugi kiirelt jõuda, ma tahan reisida. 1800 kilomeetrit Berliinist Tartusse. Kuus rongi, viis päeva, neli riigipiiri jja üks ajavöönd.

Kell on 17:30, Warszawa Centralna, sovetiglämm keset kõrghooneid. Lühike jalutuskäik. Jaamalähedane hotell. Järgmisel hommikul kell 7:30 taas perroonil number kaks.

Kupees norskab üks mees pärani suuga. Istun akna alla, minu vastas pakivad isa ja tütar oma hommikueine lahti. Saulė on seitsmeaastane, ta käis vanavanemate juures Varssavis, sõidab nüüd tagasi koju Vilniusesse, jutustab ta

Loe edasi “Viis päeva, kuus rongi”

Olengi kohal

Nad sahisevad, tilguvad, ma kuulen, kuidas nad läbi õhu sabisevad. Siis latsatavad nad vastu mu selga. Kaseoksad, soojad, niisked ja pehmed. Saunamees kallab kividele vett, see aurustub sisinal.

Hingata sisse, hingata välja.

Kunas jõutakse kohale? Kas siis, kui astutakse maha rongist? Kui keeratakse võtit lukuaugus? Kui rüübatakse esimest kohvi? On’s selleks esimene jutuajamine, esimene naeratus, esimene suudlus? On see siis, kui peas ja mõtetes jätkub selleks ruumi? Olen nüüd juba kaks nädalat Tartus viibinud. Mõtetega olin ma aga esiotsa veel mujal. Tekstide juures, mille tegevus toimub Islandil ja Münchenis – ja mis tulid valmis kirjutada ja mis said valmis kirjutatud.

Higinire jookseb mul üle näo. Saunas lõhnab taimede järele. Sahinal latsatavad kaseoksad taas mu seljale. Saunamees ümiseb üht viisi, muidu on aga kõik vaikne. Olen kaotanud ajatunde.

Loe edasi “Olengi kohal”