Lehed sahisevad, linnud sidistavad, autod mürisevad mööda. Istun pingil maja sissepääsu ees, päike kõrvetab, kuigi kell pole veel kümmegi. Üks mees vuhiseb mööda rulluiskudel, siis möödub naine lapsevankriga, puust aed, mis mind nendest eraldab, on rohkem hall kui roosa.
Laupäeva hommik, mu teine kohv.
Sissepääsu kaarjal varikatusel seisab „Deutsches Kulturinstitut Tartu Saksa Kultuuri Instituut“. Avan ukse. Kriuksumine kostab läbi maja.
Loe edasi “Kastani 1”