Nad sahisevad, tilguvad, ma kuulen, kuidas nad läbi õhu sabisevad. Siis latsatavad nad vastu mu selga. Kaseoksad, soojad, niisked ja pehmed. Saunamees kallab kividele vett, see aurustub sisinal.
Hingata sisse, hingata välja.
Kunas jõutakse kohale? Kas siis, kui astutakse maha rongist? Kui keeratakse võtit lukuaugus? Kui rüübatakse esimest kohvi? On’s selleks esimene jutuajamine, esimene naeratus, esimene suudlus? On see siis, kui peas ja mõtetes jätkub selleks ruumi? Olen nüüd juba kaks nädalat Tartus viibinud. Mõtetega olin ma aga esiotsa veel mujal. Tekstide juures, mille tegevus toimub Islandil ja Münchenis – ja mis tulid valmis kirjutada ja mis said valmis kirjutatud.
Higinire jookseb mul üle näo. Saunas lõhnab taimede järele. Sahinal latsatavad kaseoksad taas mu seljale. Saunamees ümiseb üht viisi, muidu on aga kõik vaikne. Olen kaotanud ajatunde.
Loe edasi “Olengi kohal”