Mida korrus edasi, seda kitsamaks trepp läheb, puitastmed kriuksuvad üha enam. Kui siis näen enda kõrval seinast välja ulatumas tumedat ja massiivset, umbes käsivarrejämedust prussi, tean, et see kuulutab päralejõudmist. Minu ees oleva ukse taga on Tartu Ülikooli peahoone pööning. Uks lahti, uks kinni, hämarus, katust kandvad sarikapalgid, laudadest rada, veel üks uks. Selle taga ruum. Kaks pisikest akent, voodi, laud, tool, nurgas kemps. Ruum on parasjagu nii suur, et seal mahub edasi-tagasi kõndima.
Seinad on täis joonistatud ja kirjutatud. Näiteks on seal saksakeelne kiri: Ein Fehler ist im Schöpfungsplan, dass man im Schlaf nicht trinken kann [Üht viga peidab endas loomislugugi, et unes juua ei saa mitte sugugi]
19. sajandil oli see ruum, või pigemini aeg, mis tudengitel siin veeta tuli, tõsiselt mõeldud kasvatuslik meede. Siin üleval ülikooli katuse all asus omalaadne üliõpilaste arestikamber – kartser.
Ja karistuste loetelu oli pikk: maksmata võlad – 1–2 päeva kartserit; ratsutamine Toomemäel – viis päeva kartserit, duelli pidamine – kolm nädalat kartserit. Naisterahvale järgi vilistamise ja tema saatjatega kaklemise eest võis aga saada neli nädalat kartserit. Kõike pikemalt tuli istuda üliõpilane Arthur Schillingil 1887. aastal. Ta oli seganud teatrietendust, hakanud ametnikele ja politseile vastu ning nimetanud ülikooli teenijat kaks korda „pasapeetriks“. Ülikooli kohus, mis toimis linnakohtust sõltumata, määras talle viis nädalat kartseris istumist
Tänases vaates on kõik need asjad, mis toona üliõpilasi kartserisse tõid, pisiasjad. Hilisem ülikooli rektor Friedrich Wilhelm Parrot istus tudengina kartseris „löömingule ässitamise“ pärast. Luuletaja Kristjan Jaak Peterson aga, seepärast et ta olla õhtul linnas „ringi aelenud“, ja hilisem kunstiajaloo- ja filoloogiaprofessor Ludwig Mercklin „trimpamise pärast“.
Nii mõnigi saatis kartseris istumise aega mööda luuletamisega: Da du ein Freund der Einsamkeit – Und fliehst des Lebens Sport – So steht’s für dich bereit – ein still verschwiegener Ort. [Et üksindust sa kõrgelt hindad ja plagad elu möllu eest – siit leida võid üht vaikset pinda, mis ammu ootab sellist meest].
Mõned kirjad seinal on paarsada aastat vanad, ja neid, mis tuhmunud pole, saan ma lugeda. Õppetöö käis ülikoolis selle taasavamisest 1802. aastal alates kuni venestamiseni 19. sajandi lõpul saksa keeles.
Otto von Grünewaldt (1860–1936) – ta õppis Dorpatis/Tartus majandust ja õigusteadust – kirjeldas kartserit nii:
„Aga ka ilma vahelduseta, mille garanteeris seinte uurimine, polnud sinna üles viidul väga halb olla. Tuli end ainult rottide eest hoida, kes müdistasid pööningul kartseri ukse taga, aga rotid kuuluvad iga enesest lugupidava vangimaja fauna hulka; kärnkonnad ja sisalikud, nagu ka kõik vähem romantilised putukad puudusid täiesti.
Vangile osaks langenud kohtlemine oli täiesti inimväärne. Lühikese kartseriaja korral tõi passija või rebane päevase toidu, pikemal vangistusajal tohtis ise linna lõunale minna. Mis eluks vajalik või soovitud nagu voodilinad, pesu, raamatud jne., tohtis kaasa võtta. Pikema vangistuse korral lohistati kartserisse isegi mugavamaid mööbliesemeid. Nii oli elu seal üleval üsna kerge taluda. Seetõttu ei pannud ma imeks, kui kaks minu head sõpra, parunid Roman ja Gustav Taube, kes pandi koos kinni peaaegu nädalaks, seletasid pärast oma karistusaja lõppu kartserisulasele, et on mõistnud oma kuritegude suurust ja tahavad nüüdsest peale Jumalale ja inimestele meelepärasemat elu elada; et see on aga selles halvas maailmas raske, veedaksid nad ülejäänud ülikooliaja siin üleval, taevale lähemal ja eemal kõigist kiusatustest.“1
Tartu on Baltikumi vanim linn, esmamainitud 1030, nii sobib ka see, et siinne ülikool on Põhja-Euroopa üks vanimaid, asutatud 1632 Rootsi kuningas Gustav II Adolfi poolt. Rootslased valitsesid toona suurte alade üle Põhja- ja Ida-Euroopas.
Asutamisaastal oli ülikoolis 65 üliõpilast. Rootslased, sakslased, linnakodanike ja pastorite pojad. Aadel eelistas Saksa maade ülikoole. Õppetöö käis ladina keeles.
Vähem kui seitse aastakümmet hiljem viidi ülikool üle Pärnusse, mis olevat rootslastele parema asupaigaga, nagu argumenteeriti, ja suleti varsti üldse. Kulus pea sada aastat, enne kui ülikool uuesti avada õnnestus – Keiserliku Tartu Ülikoolina 1802. Kõnnin mööda ülikooli peahoone peaaegu inimtühje koridore. Tegelikult õpib ülikoolis üle 14 000 tudengi, aga on suvi, vaheaeg, pool Tartut on puhkusel. Ühes vitriinis on väljas peahoone ehituskavandid, saksakeelsete kirjadega. Peahoone on ehitatud endise Maarja kiriku koha peale. Väljas on maja tagaküljel soklil kirjas ka ehitusaastad. 1804–1809 seisab kivisse raiutuna.
Peahoonele järgnesid teised hooned, mis tänaseni Tartu vanalinna ilmestavad: tähetorn, kliinik (tänane Riigikohus), raamatukogu toomkiriku varemeis – praegu muuseum, botaanikaaed).
19. sajandil oli Tartu ülikool kogu Vene keisririigi ainus saksakeelne ülikool, 1880ndate aastate lõpul oli ta oma 1800 tudengiga Moskva ja Peterburi järel suuruselt kolmas ülikool. Siin õppisid baltisakslased, alles 19. sajandi teisel poolel hakkasid eestlased arvukamalt ülikooli jõudma. Pole ime, et kaks ülikooli kuulsaimat vilistlast on samuti baltisakslased: munaraku avastaja Karl Ernst von Baer ja Nobeli keemiapreemia saanud Wilhelm Ostwald. Keemiaauditoorium, kus Ostwald õppis ja hiljem ka õpetas, on tänaseni säilitanud oma 150 aasta taguse ilme: puust pingid, lauad ja kateeder. Üliõpilaste poolt laudadesse kraabitud või lõigatud „enesejäädvustused“ on samuti restaureeritud.
Naised ei tohtinud muide pikka aega ülikoolis õppida, alles 1905 said nad vabakuulaja õigused, ja 1915 lubati neid immatrikuleerida. Piltidelt näeb, kuidas ülikoolihoone on aegade jooksul välja näinud. Kuidas venelased 1894 peahoone viilule õigeusuristi panid ja kaheksa aastat hiljem katusele veel sibulkuplitega torni püstitasid, kuidas natsid ülikooli moondemustrisse võõpasid (1941–1944 oli Eestis Saksa okupatsioon), kuidas 1965. aasta põleng peahoonet laastas. Ka aula hävis, ühes õõnsate puust sammastega, mis andsid saalile eriliselt hea akustika. Vene tsaaride portreesid täna enam aulast leia.
Mõne aja eest nägin peahoone ees suurt rahvakogunemist. Tuules lehvivad suvekleidid, ülikonnad, üleandmist ootavad lillekimbud. Kõik jälgisid suurel ekraanil toimuvat. Jalgpalliülekande asemel võis seal näha aga säravaid üliõpilasi – aulas anti kätte lõpudiplomeid. Kuigi aula on suur – ikkagi ju Eesti suurim uusklassitsistlikus stiilis saal – mahuvad sinna vaid lõpetajad. Nii kantaksegi aktuseid üle väljas, kus lähedased ja sõbrad neist ühiselt osa saavad.
Saksa keelest tõlkinud Reet Bender.
1 Otto von Grünewaldt (2000). Üliõpilasaeg. Mälestused. – Loomingu Raamatukogu 5/6 2000. Tõlkinud Toomas Hiio. Tallinn. Lk 71.