Rahvaloendus? Kas tookord korraldati rahvaloendusi? Teen suured silmad ja üha suuremaks need lähevad. Rahvaloendus, see tähendab ametlikult kogutud andmeid, statistiliselt analüüsitud ja esitatud. Vähemalt nii ma seda endale ette kujutan. Ma tahan teada, milline oli Tartu ja Tartu ümbruse rahvastik 19. sajandil, puht arvuliselt.
Tartus polevat peaaegu üldse baltisakslasi olnud – nii mulle keegi paari nädala eest rääkis, üritades piltlikustada viit protsenti. Aga samas loen ma igal pool baltisaksa teadlastest, kirjanikest, poliitikutest, ehitusmeistritest. Karl Ernst von Baer (nö Põhjamaade Alexander von Humboldt), Johann Heinrich Bartholomäus Walther (Tartu linnaehitaja, koostas mh raekoja projekti), Georg von Oettingen (linnapea 1878–1891), Carl Schirren (ajaloolane, professor ülikoolis). Nimekiri võiks lõputult jätkuda – meestega. Naisi ei kohta ma ajalooraamatutes peaaegu kunagi.
„Minu jaoks pole see allikas,“ ütleb Sven Lepa ja peab sellega silmas rahvaloendust. See kõlab nii, justkui oleks see mõte sama sobimatu kui õhtune kohvijoomine. „See pole arhiiviallikas,“ lisab ta juurde, nähes mu küsivat pilku. „Lehed, mille abil küsitlus läbi viidi, need on allikad,“ ütleb ta. „Nende kokkuvõte siin on aga sekundaarkirjandus.“ Sven Lepa on arhivaar Eesti Rahvusarhiivis. Ta kannab lühikesi pükse ja T-särki ning naerab palju, küsimustele vastab ta pealtnäha lõputu kannatlikkusega. Miski ei meenuta nurgelist ja tolmunud kampsunikandjat millisena olen endale alati arhivaare ette kujutanud. Ainult allikatesse suhtub Lepa täpsusega. Arhiivid olevat teda juba kooliajal köitnud.
Rahvusarhiivi hoone asub Tartu vanalinnast mõnevõrra kaugemal, moodne uusehitis teiste, enamasti ülikoolile kuuluvate uusehitiste vahel. Aga ülikoolilinnaku tunde asemel on siin parklad ja kõrrelised peenras. Varju ei tasu siit otsida.
Sees kaitsevad valguse eest tumedad paneelid. Istume esimesel korrusel ruumis, mille seintel on mustvalged fotod, mis näitavad elu linnas 100 ja 150 aasta eest. Raekoja plats, Peterburi tänav, Kaubahoov ja sadam. Kooliklassid käivad siin, kõrvalasuvat lugemissaali kasutavad aga arhiivi külastajad.
Sven Lepa klõpsib sülearvuti, oma olulisima töövahendi kallal. Käsitsi kirjutatud kirikuraamatud, sajandeid vanad õigusaktid, meetrite viisi ajalehti, suurem osa dokumentidest ja fotodest on juba ammuilma digiteeritud. Hoidlasse, kus säilitatakse originaaldokumente, on arhivaaridel üha harvemini asja. Lepa avab 1867. aasta rahvaloenduse materjalid. Esimese sellise loenduse omad üldse. Loendusest on teada, et toona elas Tartus 20 000 inimest. 8800 sakslast ja 9300 eestlast. Ülejäänud olid lätlased, poolakad ja eelkõige venelased, keskajast saati elas siin rohkemal või vähemal määral venelasi.
Sven Lepa sõnul olevat 19. sajandi allikad olevat keerulised. Mitte alati pole selge, keda tegelikult loendati ja kuidas. Kas kõiki linnaelanikke või ainult kodanikke – kaua aega oli kodanikuõigus eelkõige baltisakslastel ja meestel – ja ainult neil, kes makse maksid. Ja mida üldse tähendas sakslane, eestlane või venelane olemine, kuidas seda määratleti? Sven Lepa osutab arvutiekraanile: esimese rahvaloenduse ajal 1867 olid küsimused emakeele ja usutunnistuse kohta.
Ja Johann Voldemar Jannsen puhul on ristike tehtud ‚sakslase‘ juurde. Jannsen, kes asutas ajalehe Postimees, kirjutas hilisema Eesti riigihümni teksti ja kutsus ellu laulupeo. Jannsen, kes 1860ndate aastate alguses kirjutas teda ennast kujutava trükipildi alla: „Eestimees jää igas riides ja iga nime all Eestimeheks, siis oled oma mees oma rahva ees.“
Ära usu mingit statistikat ….. mille meetodid on sulle tundmatud. Kas küsitlus viidi läbi saksa keeles, kas Jannsen vastas saksa keeles? Kuidas rahvaloendus tookord täpselt toimus, sellele on täna keeruline vastust leida.
1897. aastal toimus kolmas rahvaloendus. Tartu elanikkond oli vahepeal 40 000 inimese peale kasvanud. Parem elu oli inimesed linna ajanud, tekkisid uued linnaosad, ehitati kaks uut kirikut. Linnastumine. „29 000 eestlast ja 7 000 sakslast,“ nimetab Lepa arve. „Sest maalt ei tulnud peaaegu ühtegi sakslast juurde,“ ütleb ta ja silitab habet.
1922 – Eesti on vahepeal iseseisvaks saanud, läbi on viidud maareform, millega suurmaaomand on võõrandatud. Kogu Tartumaa (linna ja maakonna) peale on sakslasi vaid 2,2%, eestlasi seevastu aga 88%. Esimesest rahvaloendusest möödunud 55 aasta jooksul ei ole ühiskondlikud olud muutunud täielikult mitte ainult arve silmas pidades. See tummfilm Eesti filmiarhiivist näitab aga, milline nägi linn välja 1924. aastal.
Sven Lepa sulgeb arvutikaane ja me siirdume kõrvalasetsevasse lugemissaali. Puidust riiulid ulatuvad laeni välja. Köidete selgadel on aastaarvud, õigusaktid Dorpati, Tartu, Jurjevi – nagu nimetati Tartut vene võimu ajal – kohta. Neue Dörptsche Zeitungi aastakäigud, kõik saksa keeles. Sikutan riiulist välja 1883. aasta köite. „Need kõik on digiteeritud,“ ütleb Sven Lepa (neid näeb siit), sellal kui ma ettevaatlikult lehti pööran ja kohalike uudiste all koeramaksu kohta käivale teadaandele satun.
Saksakeelsed ajalehed, saksakeelsed nimed, saksakeelsed seadusetekstid. Ikka veel tabab mind hämmastus, kuivõrd laialt oli saksa keel Eestis kunagi levinud. Kui väga oli see osa igapäevaelust, samavõrra nii normaalsus kui ka hädatarvilik, vähemalt siis, kui oli tahtmine ühiskonnaelus kaasa rääkida.
Hallid betoonseinad, värviline uks, ruumil, kus me nüüd seisame, puuduvad aknad. Arhiivihoidla. Hääletult väntab Sven Lepa ühe kõrge arhiiviriiuli kõrvale, võtab arhiivikarbist välja siniste kaantega toimiku. Selle kaanel seisab: „Acta des Raths der Stadt Dorpat“, ja aastaarv 1884. Tartu kuulus toona Vene keisririigi koosseisu. Toimiku sisuks on Eesti Postimehe ühe ajakirjaniku kaebus, peene selge käekirjaga. Kiri on kirjutatud paralleelselt kahes keeles, paberi keskel on murdejoon, vasakul pool seisab „Tartu linna“, paremal pool aga „Zu der Stadt Dorpat“.
Saksa keelest tõlkinud Reet Bender.