Kirjult kirendava ussina lookleb rongkäik läbi tänavate. Ta liigub raekoja platsilt laululavale, keereldes vasakule, paremale, minnes mäest üles. Tuhanded inimesed, lillepärjad peas, lipukesed käes, kirevais rõivais, metallist ehetega, nahksetes pasteldes nõnda nagu neid vanasti kanti. „Elagu Elva koor!“ hüüab üks pealtvaataja, „Hurraa!“ juubeldab koor vastu. „Elagu Treffneri Gümnaasium!“ – „Hurraa!“ vastavad lauljad.
Lehvitatakse ja viibatakse lippude ja käega.
Siis võtavad laval kohad sisse 9914 lauljat, nende seas 3000 last ja Vanemuise teatri orkester. Kui kõlab esimene laul – alati kõlab sellena Mihkel Lüdigi ja Friedrich Kuhlbarsi „Koit“ – tõusevad 15 000 pealvaatajat püsti. On laulupidu.
Alguse said laulupeod eesti keelde tõlgitud saksa koorilauludest. 155 aasta eest. Rongikäik lippude ja piduriietega – nagu see tänaselgi päeval laulupeo juurde kuulub – toimus baltisaksa seltside eeskujul. „Teevad järgi“ – nii peksis toona keelt osa baltisaksa pressist.
„Isegi noortel, kes asjast midagi ei tea, on laulupeol pisarad silmas,“ rääkis mulle veel hiljaaegu Maarja Leedjärv Laulupeomuusuemis. Ja et iga eestlane peab elu jooksul käima vähemalt korra laulupeol. „See on nii vägev, elamuslik,“ ütles ta. Maarja Leedjärv on muuseumikuraator, eelkõige tegeleb ta 19. sajandiga. Ajajärguga, mil laulupidudega algust tehti.
Ja seda tehti 1869 Tartus. Laulupeomuuseumis on üleval toonane Tartu linnaplaan. Sellel seisab ’Dorpat’, linna saksakeelne nimi. Siin elasid eestlased, sakslased ja venelased, kõrvu ja koos.
Sarnaselt baltisaksa laulupidudele Riias (1836) ja Tallinnas/Revalis (1857) kavandas toona ka Tartu laulu- ja mänguselts Vanemuine esimest ülemaalist eestlaste laulupidu. Ametlikuks ajendiks oli pärisorjusest vabastamise 50. aastapäev.
Tartu/Dorpat oli toona Vene keisririigi koosseisus, tsaarilt, täpsemalt öeldes Läänemereprovintside kubernerilt tuli peo jaoks luba nõutada. Mõningase edasi-tagasi sekeldamise peale luba tuli, laulupidu tundus kõrgemal pool olevat kahjutu üritus.
Esimene lauluproov toimus lukus uste taga – ilmselt hirmust, et see võiks liialt koledasti kõlada. Sest üles astuda tohtisid vaid meeskoorid, kõike muud pidas pidujuht Johann Voldemar Jannsen sündsusetuks. 822 lauljat und 56 pasunakooride liiget astusid juuni lõpus 1869 enam kui 10 000-pealise kuulajaskonna ees üles. Selleks peoks olid inimesed Tartusse kokku tulnud kogu eesti keelealalt.
Esimesel päeval kõlasid vaimulikud laulud, teisel päeval ilmalikud laulud. Sealhulgas ka tänane Eesti hümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“. Kolmandal päeval toimus laulu- ja pasunakooride võistulaulmine. Kolm päeva laulmist, pidu, kõnede pidamist. Laulupeomuuseumis on välja pandud ka toonane saksa- ja eestikeelne kavavihik.
Muuseumis võib lugeda baltisaksa pastori, kirjaniku ja laulja ning – pidutoimkonna juhi Adalberg Hugo Willigrode sõnu: „Ennem olevat meil „maarahvas“ olnud, nüüd ei olevat sellest küllalt, pidada eesti rahvas olema.“[1] aga sellest ei piisa enam, ütlevad nemad – nemad on nüüd eestlased.“ Rahvuslikud ideed olid, nagu kõikjal Euroopas, moes ja Willigerode polnud silmnähtavalt sellise arengu fänn.
„Kuni 19. sajandi lõpuni puudus eestlastel linnavalitsemise juures kaasarääkimisõigus“ kirjutavad Anti Selart ja Mati Laur oma raamatus „Dorpat/Tartu“[2]. Vene võimukandjad, saksa ülemkiht, seisuslik ühiskond. Eestlased –otsimas ennast.
Enne laulupidu olid erimeelsused seoses repertuaariga. Tüli käis selle ümber, kas sellest peaks saama eestikeelne saksa laulupidu – või eesti heliloojate lauludega pidu.
Ajaloolased nimetavad seda rahvuslikuks ärkamiseks. Laulupidu õhutas seda ideed. Järgnevatel aastatel asutati hulk lauluseltse ja orkestreid, kirjutati eestikeelseid laule. Tartus/Dorpatis tuli 1870 kokku kümme tudengit Kalevipoja-õhtutele, et koos rahvuseepost lugeda. Nendest kujunes hiljem Eesti Üliõpilaste Selts, nende lipust aga Eesti rahvuslipp, ja on seda tänase päevani.
Aga tagasi laulupeo juurde. Ühiskond muutus, võimud vahetusid, laulupidu jäi. See jäi kestma, kui pärast Teist maailmasõda paljud eestlased maalt põgenesid, sellest sai neile pidepunkt – 1946 esmalt Ülembaieris, 1947 Augsburgis, hiljem Rootsis, USAs, Kanadas. Laulupidu elas üle instrumentaliseerimise Nõukogude ajal – punalipud, nõukogude laulud, punaarmee koorid. 1980ndate aastate lõpus toodi taas välja vanad laulud, esialgu salamisi, 200, 300 noore lauljaga, siis aga täies avalikkuses. Eestis öeldakse selle kohta laulev revolutsioon.
Tänasel päeval tähendab laulupidu inimeste jaoks meenutust ajast, mil Eesti Nõukogude okupatsiooni maha raputas, jälle vabaks sai. Ühes natukese nostalgiaga – kõik, kellelt küsin, on kunagi seisnud laululaval ja kaasa laulnud.
Pealtvaatajate ridades on saabunud õhtu. Üks noormees paneb oma neiule käe ümber, neiu silmad on punased, ta pühib pisaraid. Enam kui neli tundi on siin lauldud, kohal on Tartu linnapea, Eesti president. Ma ei hooma veel täiel määral seda tähendust, mis laulupeol inimeste jaoks on. Ehk, arutlen ma, tuleks seda vaadata nii: see on väike maa, pindalalt võrreldav Alam-Saksimaaga, elanike arvult Müncheniga. Ja siin tõstatub ühtsuse ja tuleviku küsimus, keele, kultuuri, traditsioonide ellujäämise küsimus. See viitab ka kultuuripealinna motole „Ellujäämise kunstid“. Agressiivse naabri läheduses on see kõik veel omakorda tungivamaks muutunud.
Saksa keelest tõlkinud Reet Bender.
[1] Tsitaat pärineb Willigerode kirjast Kreutzwaldile 11. mail 1868.
[2] Vt. Selart, Anti; Laur, Mati (2023): Dorpat/Tartu. Geschichte einer Europäischen Kulturhauptstadt. Wien, Böhlau. 217 lk.