„Siin ta elaski, Annelinna kõige kuulsam jäätiseonu,“ ütleb Jordi, ja näitab majale teisel pool tänavat. Renoveeritud paneelmaja, viis korrust, rõdud tänavapoolsel küljel. Jäätiseonu ei paista siis kuskil. „3, 2, 1,“ loeb Jordi, ja seejärel me hüüame kooris: „Jäätist!“ Päris üleval avatakse kinniehitatud rõdu aken, keegi naine vaatab alla, käes roosa ümbrispakendiga jäätis! Ta laseb sel alla potsatada, Jordi püüab selle peaaegu kinni.
Oli see juhus? Jäätiseonu lugu on tõsi, ülejäänu aga on osa linnaekskursiooni kuues teatrietendusest „Läbi linna“. Seda kantakse ette keset Annelinna paneelikaid, näitlejate ja elanike – ja meie poolt. Olen osa grupist, kes järgneb Jordile läbi Annelinna
„Võtke istet,“ lausub Jordi, kui oleme mõne maja jagu edasi jõudnud, ja näitab puupingile, mis keerdub ümber tiigi. Pardid sõuavad tiiki mööda ringi, ühe puu all istub isa oma kahe tütrega. Teispool tiiki kõrguvad kaks paneelmaja, mõnest aknast paistab kollane, mõnest valge valgus, mõnest vilgub tuli, mõned on pimedad. Mõlemas on maja peale kokku 360 korterit,“ ütleb Jordi. Kui igas korteris elaks keskmiselt kolm inimest, tuleks ainuüksi siin juba 1000 inimest kokku.“
Kui Annelinn oleks eraldi linn, oleks see Eesti suuruselt kuues linn. Siin elab peaaegu 30 000 inimest. Kuid Annelinn on üks Tartu linnaosi, suurim neist, ehitamist alustati 1970ndate alguses. See asetseb justkui saar, ümbritsetud suure liiklusega tänavatest, varustatud kõigega, mida üks linnaosa vajab – korterid, viis kooli, suured poed. Ostukeskuse nimi on Eeden.
Võib terve elu elada Tartus ja mitte kunagi olla käinud Annelinnas, kui selleks pole vajadust või seal ei ela sõpru. Hull lugu, mis?
Jordi utsitab meid edasi liikuma, edasi, üha edasi. Ühel pingil istub naine, sõrmitsedes kannelt – see pill on teatud laadi kasttsitter ja näeb natuke välja nagu pikali pandud harf. Üks mees plõnnib kitarri. See pole juhuslik, aga jätab säärase mulje. Kes või mis ootab meid järgmise majanurga taga? Teatri Must Kast näitlejad on lavastaja Jaanika Tammaru käe all muutnud Annelinnas oma lavaks. Et me seal laval kaotsi ei läheks, sai igaüks etenduse alguses endale võtme, keerates nõnda sümboolselt enda jaoks Annelinna lukust lahti. Punase paela otsas kõlgub mul nüüd võti kaelas. Lapsepõlves käisin ma samamoodi ringi, võti kaelas.
Kõnnime, sörgime, loivame läbi linnaosa. Paneme vanadele metallist ronimispuudele käe külge – „roostelõhn on lapsepõlvelõhn,“ ütleb Jordi, – viskame üksteisele palli ja teeme komplimente ning mängime kivi-paber-käärid Annelinna-versiooni. See koosneb kolmest Annelinna tüüpilisest komponendist: eakatest (neid sümboliseerib partide toitmise liigutus), kajakatest ja prügist. Kahe rühmana seisame vastastikku ja meil tuleb, kui juhtume võitma, teine rühm kinni püüda. Ja ära joosta, kui juhtume kaotama.
Justkui lapsed.
See väga eriline linnaekskursioon kestab kaks tundi, samaaegselt toimuvad ringkäigud eesti, inglise ja vene keeles, ühel platsil keset Annelinna kohtuvad kõik grupid. „See on Annelinna ümberehitatud kultuurikeskus,“ räägib Jordi ja hakkab tantsima. Viis näitlejat ja kolmkümmend last linnaosa koolidest ja huviringidest löövad kaasa. Natukeseks käituvad kõik nii, justkui oleks see sammaldunud asfaldiplats majamürakate vahel tõepoolest kultuurikeskus.
„Läbi linna“ eesmärgiks on vaadata ümbrust ja inimesi, võimalusi ja peidetud lugusid armastava pilguga. Lavastaja Jaanika Tammaru käis pool aastat mööda Annelinna ringi ja kogus elanike lugusid.
Annelinn on juba viies Tartu linnaosa, kus „Läbi linna“ on mängitud. Nüüd liigutakse edasi – oktoobri alguses mängivad nad, samuti kultuuripealinna programmi raames, Eesti-Läti piirilinnas Valgas/Valkas – ja piletid on juba müügil. Ja seejärel – trummipõrin! – läheb projekt Saksamaale Darmstadti. Ilmtingimata tuleb vaatama minna!
Saksa keelest tõlkinud Reet Bender.